Kõige üksildasemad õhtud

Ma olen just kustutanud toa heleda valguse, kuid aknast hiilivad sisse üksikud valguskiired, mis kesksuve külmast kõhedast taevast on kiirgamas. Tuba tundub nii suur ja kalk, justkui lendleksid siin miljonid sõnad ja tähed, mis tahavad moodustada lugu, kuid ei leia oma õiget kohta selles rägastikus. Ma laman voodis ja vaatan kõige pimedamat nurka, mis justkui kaugeneb iga hetkega, muutub aina tühisemaks ja pimedamaks ning selle nurga üksildus vallutab aeglaselt kogu mu keha. Mõtlen inglist, keda pole eales näinud. Tunnen ta meeldivat hingeõhku oma näo lähedal, kuid pole eales ta lähedust tundnud, suudlen ta kauneid huuli, kuigi pole neid iial maitsta saanud, näen ta kauneid silmi endi silmade ees millest peegeldub tohutu armastus ja hoolivus, kuigi pole kunagi näinud ta nägu, tunnen oma keha vastas ta pehmet siidist nahka, kuigi pole iial puudutanud teda, kuulan ta häält, mis on nii vaikne ja kaunis, kuid natuke hirmunud, mis siis et pole teda kunagi kuulnud. Mõtlen nendest lõpututest teemadest ja vestlustest, mis hoiavad endis suurt võlu ja intelligentsi, nii siirad ja lihtsad kuid samas lõputult keerulised. Suudan vaid ette kujutada oma vaimus ning tunda oma nahal kuidas hoiab ta käsi ümber minu ning ütleb: „Ma armastan Sind, uinu mu kallis.“ Ma sulgen oma silmad ning tunnen ülimat rahulolu, nagu kõnniks üksikul saarel, kus pole aega, pole raha, pole ahnust, pole vale, kõik, mis sa teed on oluline, isegi lille vaatamine, mõeldes, et sina, lill, oled ilus, on tähtsam kui lugemini raha oma katkises rahakotis või mõelda välja skeeme, kuidas nöörida vaesemaid või alandada nõrgemaid või lihtsalt olla tehisinimestega. Lõpuks, kui hakkan uinuma siis mõtlen vaid hetkele, mu peast on kadunud kõik mured ja plaanid, minevik ja tulevik, elan vaid hetkes, elan vaid siin ja praegu, elan, sest olen õnnelik. Libistan üle huulte vaid mõned sõnad oma kallimale, öeldes, et ma ei tahaks magama jääda, sest ma elan niigi juba fantastilises unenäos, unenäos kus tulid mu juurde, kuid mu keha annab tasapisi järele ning kukun pehmelt unepilve. Ma armastan Teda, kuid igal hommikul uuel pean tegema kõik otsast peale, et hoida Teda lähedal, et hoida Teda armastatuna, et anda Talle aega, et panna tundma Teda tähtsana, et tuletada meelde kui ilus Ta on, et öelda kui arukas, intelligentne Ta on, mitte kellegi kolmanda või Ta ego pärast, vaid sellepärast et tunda iseennast hästi, et saan muuta kellegi hetked ilusamaks ja täita need armastusega, ainult siis saan oodata või loota Tema toele kui vajan. See rahulolu võidab üksilduse, võidab viha ja kurjuse, võidab kõik ja enne kui ma aru saan, on juba hommik, mu keha on kuum, ma olen väsinud.

[do_widget id=jetpack_widget_social_icons-5]

[su_divider top=”yes” text=”” style=”default” divider_color=“#000000″ link_color=“#000000″ size=“10″ margin=“40″ class=“”]
[su_row class=””]
[su_column size=”1/2″ center=”no” class=“”]

Küsimused & Vastused

Rubriik, kus Teie saate esitada küsimusi või oma mõtteid avaldada seotud teemaga, millest parasjagu räägime ning meie vastame või arutleme Teiega.

[contact-form-7 id=”1943″ title=”Küsimused & Vastused”]

[/su_column]
[su_column size=”1/2″ center=”no” class=””]