Planeet Orjus

armasta mind

on ummikmõte

armastan end

on hirmutav tunne

kuid tegelikult

armastus ei olegi tunne

vaid mõistmine


LÕUST

see luule on Teile, teener

sest värvite pintsliga

millega samastun maskita

tunnetate mu hingeseinu

nagu oleksid need kaugemal

kui mu lihtne tsoon, kus pesitsen

tahan ka maalida sõnadega revolutsiooni

mida inimloomus iial tunnista

kuid sisse surudes ja alla neelates

on võimeline seedima

ei taha kanda haual kivi

mille peale graveeritud

kõik patused ideed, mille matsin

sest ellu viimist liialt kartsin

olen ori, olen teener

nad ütsid, et vaba loovus

kuid miski-pärast

tunnen metallposti külma lehka vastu ihu

iga hetk, kui liigun sammu liiga kaugele

perse see maailm ja mugavustsoon

aeg on ärgata se’st massihüpnoosist

Create a website or blog at WordPress.com

Up ↑

%d bloggers like this: